Hommik algas varakult, kuna tahtsime jõuda 7:50 Gampaha jaamast väljuvale rongile Anuradhapurasse. Öömajaomanikuga oli kokku lepitud teejoomine ja lahkelt pakuti võileibade kaasapakkimist. Tuk-tuk oli kohal õigeaegselt ja põrisesime läbi esmaspäevahommikuse Sri Lanka kus inimesed tööle ja lapsed kooli tõttasid. Liikluses on väga levinud mootorrattad ja sage oli vaatepilt kus mõni papa, lapsed tsikli seljas ees ja või taga, muidugi ühtses koolivormis kooli poole veeresid.
Siinsest liiklusest pole vist varem juttu teinud - teedel liigub kõikvõimalikke motoriseeritud ja motoriseerimata eluvorme. Kõige rohkem sebivadki vast pildil motikad ja kolmerattalised tuk-tukid. Lisaks sõiduautod, veoautod, bussid traktorid ning jalgrattad. Samas võib liiklusesse vabalt sattuda ka mõni loomveok ... või lihtsalt ülimas rahus ja pühaduses mööda teed kulgeda lehmad. Teed on kitsad ja kogu kulgemine tundub esmapilgul igatsugu reegleid vältivana, kuid paistab, et kaks liiklusreeglit siiski toimivad: 1. Anna edast märku 2. Ära jää ette. Sõiduradu on sellistel kitsukestel teedel täpselt niipalju kuipalju mingeid sõidukeid kõrvuti mahub ja liikumissuunal pole tähtsust - jalgrattaid ja mootorrattad võib mingi hetk kõrvuti olla 5-6, samas kui tuktuk või auto kärbib seda arvu oluliselt ja, oo õudust, suurest tossavast bussist ei hakka rääkimagi.
Igal juhul läbi selle tohuvapohu raudteejaama jõudsime ning tuktukijuht aitas kenasti piletid osta ning juhatas ka õigele perroonile.
Siinsest liiklusest pole vist varem juttu teinud - teedel liigub kõikvõimalikke motoriseeritud ja motoriseerimata eluvorme. Kõige rohkem sebivadki vast pildil motikad ja kolmerattalised tuk-tukid. Lisaks sõiduautod, veoautod, bussid traktorid ning jalgrattad. Samas võib liiklusesse vabalt sattuda ka mõni loomveok ... või lihtsalt ülimas rahus ja pühaduses mööda teed kulgeda lehmad. Teed on kitsad ja kogu kulgemine tundub esmapilgul igatsugu reegleid vältivana, kuid paistab, et kaks liiklusreeglit siiski toimivad: 1. Anna edast märku 2. Ära jää ette. Sõiduradu on sellistel kitsukestel teedel täpselt niipalju kuipalju mingeid sõidukeid kõrvuti mahub ja liikumissuunal pole tähtsust - jalgrattaid ja mootorrattad võib mingi hetk kõrvuti olla 5-6, samas kui tuktuk või auto kärbib seda arvu oluliselt ja, oo õudust, suurest tossavast bussist ei hakka rääkimagi.
Igal juhul läbi selle tohuvapohu raudteejaama jõudsime ning tuktukijuht aitas kenasti piletid osta ning juhatas ka õigele perroonile.
Rongi oodates nägime kuidas kohalikud Colombosse tööle sõidavad - rongi kõik ära ei mahtunud ja osad nooremad ja tugevamad mehed rippusid rongi uste küljes.
Rong saabus üsna õigel ajal. Kartused, kas on ikka õige perroon ja õige rong ning kas oma esimese klassi vaguni üles leiame, said õnneliku lahenduse ja peagi tossutasime rappuvas rongis Anuradhapura suunas.
Maha saime ka täiesti õiges peatuses ja juba jaamaast väljudes kleepis üks tüüp ligi ja lubas 200 ruupia eest soovitud hotelli ära viia. Kuna tegu oli "täiesti õige Tuktuki hinnaga" siis nõustusime. Üllatusin küll pisut, kui meid juhatati hoopis autosse. Juht teatas, et tema teab seda hotelli väga hästi ja näitas ka selle visiitkaarti ning hakkas kohe pakkuma oma autojuht-giiditeenust. Arutasime hotellis laua taga tema pakutud marsruudi läbi ja leppisime kokku, et temast saab kolmeks päevaks meie ihuautojuht.
Peale asjade lahti pakkimist ja sobilike riiete selga panemist (iidses pühas linnaosas ei sallita paljaid õlgu ja põlvi, küll aga jumaldatakse paljaid varbaid) suundusimegi ringsõidule. Ilm oli pilvine ja sadas vahelduva eduga padukat. Kui nüüd keegi kaasa tunneb vaestele puhkajatele, siis asjata - selline ongi tegelikult parim ilm Anuradhapura dagobade ja templite vahel kulgemiseks. Olen lugenud reisikirjasid kus halatakse kui õudne on kõndida paljajalu lõõskava päikese all mööda tulikuumaks köetud kiviplaate (pühade kohtade juures tuleb jalanõud ära võtta) seevastu pläterdada soojades veelompides on suisa nauditav ja püha puud, dagobaasid, templeid ja muid ehitisi imetleda.
Anur - meie autojuht - viis meid sööma ühte autentsesse kohalikku söögikohta, kus proovisime ära ka esimese riisi karriga. Lauale toodi lisaks eelnimetatule järjest juurde kõikvõimalikke lisandeid ja tekkis juba hirm kuidas need kõik kitsukesele lauale ära mahuvad. Lisaks toidule toodi lauale ka veekann, kätepesukausike ja topsik kuivatuspaberitega, kuna kohaliku kombe kohaselt süüakse kätega. Kuigi turiste oli varustatud ka lusikaga proovisin kätega söömise ka ära.
Palusime end viia päikeseloojanguks Mihintalel, kus peale mõningast ronimist sai nautida vaateid ümbruskonnale. Loojang jäi niiske ilma ja mõnede veel alles jäänud pilvede tõttu kesiseks, kuid kui pimeduse saabudes tuled põlema pandi, siis oli tulede valgel ja munkade trummide ja laulujoru saatel päris ilus treppidest alla kõndida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar