Polonnaruwa

Hommikusöögiks pakuti lisaks traditsioonilistele saiadele, marmelaadile ja praemunadele ka erinevaid omapäraseid kohalikke delikatesse - mõni vähem, mõni rohkem söödavam. Omaniku onul pidi sünnipäev olema ja need hõrgutised siis selle suursündmusega kuidagi seotud.

Palusime autojuhil end kõigepealt viia Ritigala nn metsakloostrisse. Peale suurelt teelt ärapööramist viis sinna sügavate mülgastega metsatee, millest meie auto kohati päris vaevaliselt läbi ronis. Eriti põnev hetk oli siis kui sel kitsukesel teel teine auto vastu tuli - hämmastaval kombel nad nikerdasid teineteisest kuidagi mööda ilma, et kumbki oleks teeäärsesse kraavi vajunud. Klooster ise koosnes koosnes mäel eri kõrgustel paiknevatest meditatsiooniplatvormidest,  kus kunagi ka väikesed hooned olid seisnud. Kogu retk oli kulgemine mööda treppe, ümberringi mets ja metsahääled, vaid paaril korral tulid veel paar turisti vastu. Seda kohta iseloomustab küll hästi sõna "peaceful".

Teel Polonnaruwasse läbisime rahvuspargi, kus võib safaril käies näha suuri metsikute elevantide karjasid. Maanteele ega selle lähedusse need seekord ei sattunud, kaugelt puude vahelt võis mõnda isendit ka silmata. See eest vedas Anura meid turistilõksu, kus pakuti lisaks kõigile muudele safaritele ka võimalust järves vantsu seljas sõita. Kuna hind oli soolasevõitu ja eelkõige häiris selline pealesunnitud meelelahutus, siis keeldusime ja autojuhil jäi ka ilmselt vahendustasu saamata. Küll aga tegime kiire peatuse tee ääres, kus lebaskles kaks pirakat varaani. Jõudsin pildid ära teha kui kohale vajus mingi kutt kalatükk kaika otsas plaaniga seda elukale söötma hakata. Kuna asi lõhnas järjekordse rahaküsimisskeemiga siis kiiresti autouks kinni ja minema.

Sõit läks edasi Sri Lanka teise pealinna Polonnaruwasse. Võtsime seekord ka giidi, kes siis meiega kaasas käis ja sõitis ning jutustas kohast ja hoonetest. Vahepeal ostsime juua ning saiakese ja piruka, mis mulle täitsa maitses. Hulk iidseid  ca 1000a vanuseid varemeid said ära nähtud. Need varemed, nagu ka Anuradhapura dagobad, olid olnud sajandeid dzunglisse mattunud ja unustusse vajunud. Alles inglise kolonisaatorid avastasid need ja alustasid puhastustöödega. Iseenesest on Anuradhapura ja Pollonnaruwa niivõrd erinevad, et tasub külastada mõlemat. Giidilt saime teada, et juba tollal oldi tolerantsed erinevate usulahkude suhtes, nii et suhteliselt kõrvuti asusid budistlikud ning Shivale pühendatud templid. Või siis India traditsioonilise eksterjööriga buda tempel. Kuulsas Quadrangles vahtisid aga oma templite ustest tõtt erinevad jumalused. Nägime ka sissejuhatusena kaljutemplitele ära kaljust raiutud budade kvarteti. Sel hetkel mõtlesin, et tänu looduse laastamistöödele, mis eesasetsevad inimkäte laotud templimüürid oli lõhkunud, nii et vabas looduses kogu see ilu ja võimsus paremini välja tuli.

Teel ööbimiskohta püüti meid taas rajalt maha võtta batikatehase ja massaziteenusega, kuid keeldusime. Teel palusime peatust, sest tekkis isu banaanide järele. Teeäärses müügiletis valitses  üleküllus. Punaste banaanide kohta öeldi kohe, et need süüa ei sünni - küllap kasutatakse toiduvalmistamiseks. Tegime raske valiku ja võtsime ühed lühikesed ja ühed pikad.

Uus hotell asus meeldivas roheluses, kuid toa tase oli senistest kohtadest ikka märksa viletsam - ei töötanud pooled valgustid ja ventilaator ning ka pesuruum oli väga kulunud ja igatses remonti. Lahkelt toodi küll lisaventilaator, mis aga voodi kõrvale paigutatuna tekitas tunde, et meid puhutakse toa teise serva. Kaugemal polnud aga sobivat pistikupesa. Üleüldse on reisil olles alati pistikupuudus ning tavapäraselt on vaid 1 pistik toas meie seadmetele sobilik.