Kuna eelmisel päeval bussiga testsõidud tehtud, siis alustasime pikemat reisi saare lõunarannikule Matarasse. Kuna ees seisis taas 5-6 tunnine sõit, siis soovisime päästa päevast palju võimalik ja sättisime end kõige esimesele 6:40 väljuvale bussile. Pisukese hilinemisega see saabuski ja konduktor paigutas me kotid-kodinad esialgu juhi kõrval olevale mademele, samas kui me ise kõige tagumisele pingile istuma suundusime. Seljakotid paigutas ta ise peale bussi liikuma hakkamist üles võrkriiulitele. Teekond kulges siis läbi pühapäevahommikuse Sri Lanka maastiku sooja mere poole. Kuna bussid on Sri Lanka teedel ühed suurimad loomad, siis on kõigi teiste asi, kuidas neil jalust ära saavad. Liikluses on selline jõu-suuruse hierarhia kindlalt paigas. Bussireisi huvitavam episood oli kui buss äkki tee pealt ära keeras, mingist okastraatväravast sisse sõitis ja bussivrakkide vahel asuvale kanalile sõitis. Ilmselt polnud midagi tõsist häda, sest varsti löödi uuesti käik sisse ja sõit jätkus. Vahepeal tehti ka tee ääres söögi-pissipeatus.
Enne lõunarannikut tervitas meid taas põhjalik paduvihm, mis siiski Matarasse jõudes oli üpris vaibunud.
Kui varasemalt juttu kummalistest bussihindadest siis toon ka mõne näite:
kui eelmise päeva mõnekilomeetrised otsad varieerusid vahemikus 20-60 Rs inimese kohta (1EUR=164Rs) siis 5-tunnine sõit pidi maksma 300Rs - küsiti küll 540 - (ehk võeti midagi ka pagasi eest). Seega piletihinnaks eurodes kujunes u 1.65; rongipilet kahele 800Rs -> 2.44 inimese kohta. Täielik sotsialism!! TukTuk kilomeetrihinnaks on ligikaudu 70 Rs ehk pool eurot (kohalikelt küsitakse vast veel 2x vähem).
Matarast haarasime esimese tuktukatsi, mis viis meid Polhenasse Villa Ferolasse, mida peab eestlanna Kristel. Peale enese sisseseamist käisime esimese asjana kohalikus avalikus rannas ujumas, kuid see oli pühapäeva tõttu puupüsti kohalikke noori täis ja heledat ihu kuskil ei näinudki. Kaks turistipaari küll korra piilusid randa, kadusid aga kiirelt. Kui poisid veel palja ülakehaga vees olid, siis tüdrukutel oli kõigil särk seljas, põlvini püksid jalas. Eriti hästi me seal end ei tundnud ja pikemalt rannas ka ei viibinud.
Peale mõningat puhkust oma toas tegime jalutuskäigu lähikonna tänavatel. Avastasime, et teisele poole minnes on mitmeid inimtühje ilusaid rannaribasid, millest ühele lähemale ka enne päikeseloojangut uuesti ujuma tulime. Tagasi tulles avastasime oma toa seinalt kaks pisikest gekot - (üks neist on praegugi mu selja taga seinal).
Villa hoovis sõime tuledevalgel õhtusööki ja rääkisime perenaisega kohalikust elust-olust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar