Öösel sadas, hommikul sadas.
Peale hommikusööki tekkisid küsimused, mida päevakesega pihta hakata. Plaanitud retked sattusid küsimärgi alla, sest mis sa ikka matkad kui vihma ladistab. No tõelised matkajad muidugi vihma ei karda, kuid siiski ...
Liikusime päevakorrapunkti juurde, mis sisaldas Halpewatte teevabriku külastamist. Asjale lisas põnevust esmakordne kohaliku bussitranspordi kasutamine. Lonkisime vihmavari pea kohal kilomeetrikese Ella keskusesse - või kuivõrd seda keskuseks saab nimetada - pigem teederist ja uurisime ristmikul passivatelt politseinikelt kuhupoole tuleks suunduda. Selliseid ristmikupolitseisid oleme näinud paljudes kohtades - ei saagi aru, mida nad valvavad, kuid infopunkti ülesannet täidavad nad küll. Veidi aega ootasime bussi ja sel ajal vurasid meist jalgratastel mööda meie eelmise päeva eestlased, kuid meie hõikeid nad ei kuulnud ega meid ka märganud.
Bussi minnakse peale ning tullakse ka maha nii ees- kui tagauksest. Bussides on konduktor, kes siis su juurde läbi bussi trügib või korraks maha hüppab ja teise ukse juurde jookseb ... vahepeal käib vajadusel ka tänavakaupmeeste juures raha vahetamas. Huvitav on ka piletihinnakujundus - see võetakse vist täiega laest - täpselt samal peatuste vahel küsiti mitmel puhul erinevat hinda, kusjuures isegi punases ehk riiklikus bussis oli kord hind isegi kõrgem, kui sinivalges erabussis, mis peaks hoopis kallima pileiga olema. Konduktoritel on veel ka selline tänuväärne roll, et nad ütlevad tobudele turistidele, kus nad peavad maha minema. Nii jõudsime ühe ümberistumisega (kus vahepeal tuli jälle õiget suunda pärida) Halpe peatusesse, kust viidad teevabriku poole juhatasid. 1,7 km teekond osutus parajaks tõusuks mäkke (mitte ei saa aru, miks nad teevabriku nii kõrgele ehitavad). Kui muidu oli teksadega päris paras olla, siis nüüd võttis naha märjaks.
Kohapeal tasusime piletiraha ja meie kuuest inimesest koosnev grupike viidi ekskursioonile. Tutvustati tee tootmise kuivatamise ja sorteerimise protseduuri. Igas etapis sai teed katsuda ja nuusutada. Kogu tehases muidugi marumõnus lõhn. Huvitav teada, et värskelt korjatud lehtedest teepuru valmimiseni kulub vaid kolm tundi. Lõpuks väike degustatsioon ja lühike markeeringute maailma tutvustus. Loomulikult sai kaasa osta ka kohapeal valmistatud PÄRIS teed. Kuna teetehas asus mäetipus ning oli vist 4-korruseline hoone, siis selle ülemiselt korruselt (kus ka poeosa ning degustatsioon) avanesid vaated teenõlvadele ning kauguses paistvatele mägedele.
Peale hommikusööki tekkisid küsimused, mida päevakesega pihta hakata. Plaanitud retked sattusid küsimärgi alla, sest mis sa ikka matkad kui vihma ladistab. No tõelised matkajad muidugi vihma ei karda, kuid siiski ...
Liikusime päevakorrapunkti juurde, mis sisaldas Halpewatte teevabriku külastamist. Asjale lisas põnevust esmakordne kohaliku bussitranspordi kasutamine. Lonkisime vihmavari pea kohal kilomeetrikese Ella keskusesse - või kuivõrd seda keskuseks saab nimetada - pigem teederist ja uurisime ristmikul passivatelt politseinikelt kuhupoole tuleks suunduda. Selliseid ristmikupolitseisid oleme näinud paljudes kohtades - ei saagi aru, mida nad valvavad, kuid infopunkti ülesannet täidavad nad küll. Veidi aega ootasime bussi ja sel ajal vurasid meist jalgratastel mööda meie eelmise päeva eestlased, kuid meie hõikeid nad ei kuulnud ega meid ka märganud.
Bussi minnakse peale ning tullakse ka maha nii ees- kui tagauksest. Bussides on konduktor, kes siis su juurde läbi bussi trügib või korraks maha hüppab ja teise ukse juurde jookseb ... vahepeal käib vajadusel ka tänavakaupmeeste juures raha vahetamas. Huvitav on ka piletihinnakujundus - see võetakse vist täiega laest - täpselt samal peatuste vahel küsiti mitmel puhul erinevat hinda, kusjuures isegi punases ehk riiklikus bussis oli kord hind isegi kõrgem, kui sinivalges erabussis, mis peaks hoopis kallima pileiga olema. Konduktoritel on veel ka selline tänuväärne roll, et nad ütlevad tobudele turistidele, kus nad peavad maha minema. Nii jõudsime ühe ümberistumisega (kus vahepeal tuli jälle õiget suunda pärida) Halpe peatusesse, kust viidad teevabriku poole juhatasid. 1,7 km teekond osutus parajaks tõusuks mäkke (mitte ei saa aru, miks nad teevabriku nii kõrgele ehitavad). Kui muidu oli teksadega päris paras olla, siis nüüd võttis naha märjaks.
Kohapeal tasusime piletiraha ja meie kuuest inimesest koosnev grupike viidi ekskursioonile. Tutvustati tee tootmise kuivatamise ja sorteerimise protseduuri. Igas etapis sai teed katsuda ja nuusutada. Kogu tehases muidugi marumõnus lõhn. Huvitav teada, et värskelt korjatud lehtedest teepuru valmimiseni kulub vaid kolm tundi. Lõpuks väike degustatsioon ja lühike markeeringute maailma tutvustus. Loomulikult sai kaasa osta ka kohapeal valmistatud PÄRIS teed. Kuna teetehas asus mäetipus ning oli vist 4-korruseline hoone, siis selle ülemiselt korruselt (kus ka poeosa ning degustatsioon) avanesid vaated teenõlvadele ning kauguses paistvatele mägedele.
Tehasest väljudes haakisid külge mingid nagamannid, kes küsisid "school pen"e. Kuna netifoorumitest loetud, et pliiatsid-pastakad on siin väga nõutud kaup, siis olid ka mõned kaasa võetud ja jõmpsikatel oli hea päev. Vaatasime õhtul ühest poest, et sellised pastatsid maksavad siin vaid kopikaid - ja küsisime selle kohta õhtul ka võõrastemaja peremehe käest üle. Ega ta ka muud ei osanud öelda, et tõesti pidi pastakaid küsitama ja lapsed pidid rõõmsad olema kui saavad, kuid millest selline kummaline legend turistide seas liigub ja kohapeal selline nõudlus on, seda ta öelda ei osanud.
Tagasisõit kahe bussiga külla käis juba nagu proffidel. Vantsisime tagasi oma Samadhi Guest Inni ja võtsime väikese puhkuse ning pidasime plaane ülejäänud päeva sisustamiseks. Kuigi vahepeal järele jäänud vihm oli taas tibutama hakanud võtsime ette jalutuskäigu, mille kaugem eesmärk oli õhtusöök. Esialgu aga oli vaja ära näha kuulus kohalik vaatamisväärsus - üheksa kaarega raudteesild. Põhimarsruut silla juurde hõlmas paari km jalutamist raudteel, me valisime silla eemaltvaatamise. Juhis oli, et pärast templit keerake liivateele ning küsige täpsemaid juhtnööre edasiminekuks. Valisime teedehargnemisel kõrgeima raja - ülevaltpoolt on ju paremad vaated, sellel tuli vastu aga Ervin Abeli kaksikvend (väljanägemine, kui tumedam jume välja jätta, ning intonatsioon oli täpselt õige), kes suunas meid alumisele rajale. Väikese ekslemise järel kohalikel teedel ja nende lõpus peidus olemasolevate majakeste vahel nägimegi kaugelt ja puude vahelt seda silda ... või vähemalt mõnda kaart sellest. Kuna pinnas oli märg ja libe ei söandanud mööda mäekülje rajakesi sellele lähemale turnima hakata vaid võtsime suuna hoopis ülespoole, kus järgmise kohalik sihtmärk - Little Adam´s peak. Kui päris Aadama tipp on üks Sri Lanka suurimaid turismiobjekte, kuhu hakatakse tavaliselt poolest ööst üles ronima, et siis seal tipus veidi külmetada ja hea õnne korral päikesetõusu imetleda, siis kohalik tipuke oli selle väike vennake, kus sai vast tunni- pooleteisega ära käidud ja ümberkaudse maastiku orge ja tippe ja neid kaunistavaid madalaid pilvi imetleda.
Laskunud tagasi alla Ella keskusesse oli kell veel piisavalt vähe, et oli lootus jõuda veel enne pimedat ka Rawana juga vaatama. Mõeldud tehtud - hops jälle bussile ja väikese sõidu järel imetlesime kõrgelt kaljult laskuvat juga. Ellasse tagasi jõudsime juba pimedas. Kõndisime paar korda edasi-tagasi kuni leidsime restorani, kus saime oma järjekordse Rice&curry ning värskeltpressitud mahlad. Pärast seda lühike poekülastus ja matk mööda pimedat teed ööbimiskoha suunas ümbritsetuna arvukatest siinsetest öö-häältest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar