Rongisõit

Rahulik hommik - rong pidi minema alles 11:10 ja seega võis võtta rahulikult, pisut rohkem magada jne ... Kuna aga pererahvas pani all hallis teleka peale seitset päris valjult mängima siis pikast uinakust suurt välja ei tulnud, küll sai aga hommikusöögilaua taga rahulikult jalad välja sirutada ja olemist nautida. Telekast CNN pealt tuli just saade Balti riikide iseseisvumisest ja küsisime ka perenaiselt, kui kaugeks jäävad Euroopa ja Ameerika mängud siit kaugest ilmanurgast vaadatuna. Eks need kaugeks jää tõesti - nende mure on pigem see kui palju see kõik majanduskliimat ja hindasid mõjutab.

TukTuk viis meid õigeks ajaks raudteejaama. Perenaine oli öelnud, et raudteejaamas sees on kohvik-poeke, mida taga otsisime, selgus aga, et poeke on mitte peahoones vaid perrooni kõrval. Ostsime poekesest kaasa mõned saiad, pirukad ja joogid, sest 6 ja pooletunniseks rongisõiduks tuli ometi valmistuda. Peale poest väljumist öeldi meile selges eesti keeles "Tere". Ilmselt andis selleks põhjust seljakoti küljes olev sinimustvalge lipp. Teretajateks olid kolm eestlast, kes ka samas jaamas rongi ootasid - kaks meest ja üks naine, üks meestest  - ilmselt "pealik" oli siin juba teist korda. Nende peamiseks reisivahendiks oli jalgratas. Olid Colombost rattad laenutanud ning rõõmsalt Kandyni pedaalinud. Eelmisel pärastlõunal rattad öörongile sokutanud ja nüüd ise nendega Nanu Oya (Nuwara Eliya) poole järele sõitmas. Esilagne plaan idarannikule välja sõtkuda. Seega vestlus aitas rongiooteaega lühendada, sest mida ei tulnud ega tulnud oli rong. Oli vist möödunud oma 40 minutit õigest väljumisajast kui see lõpuks kohale tossutas. Järgnes veidi sehkendamist kohtadega, sest ühel viieliikmelisel Sri Lanka perekonnal olid kohad müüdud kuidagi mööda erinevaid istmeid laiali ja pidime pisut kohti vahetama. Algul oli vagun puupüsti täis, kuid juba paari peatuse pärast hakkas see tühjenema. Meie vastas istus mingi asiaatidest hüperaktiivne paarike. Küll sehkendasid, midagi oma kotiriiulil olevatest kottidest, küll tormasid ühe akna alt teise alla pilte tegema ja mööda vaguneid edasi tagasi. Ja kui nad ringi ei tormanud siis nad sõid vahetpidamata - kogu lauake oli nende tavaari täis.

Ühes vahepealses jaamas passis rong vastutulevat rongi veel paarkümmend minutit ja oli selge see, et arvestatud ajaks me küll Ellasse ei jõua. Paljukiidetud vaadetega rongisõit aga läbis tõesti erinevaid ja kauneid maastikke. Osad vaated olid küll pilvede ja udu tõttu piiratud, kuid tore siiski. Nii see rongike siis popsutas tasapisi sinka-vonka küngaste vahel. GPS näitas, et kuskil 30km/h parimatel hetkedel 40. Ja lisaks eelnevatele viivitustele veel veerandtunnine peatus looduskaunis kohas metsavahel - ei teagi, kas midagi oli raudteel ees või oli seal libedus tavapärasest suurem või, mis seal täpselt toimus... hulka rahvast ronis rongist välja ja toimetas midagi kaugel eespool. Ella linnakesse kohale jõudsime alles kell 7 ja 8-tunnise sõidu lõpus tekkis küll kahtlus, kas maalilised vaated olid ikka väärt tervet puhkusepäeva. Küsisime pärast üle, et vihmaga võivad raudteerööpad libedaks muutuda ja sellest viivitus ... bussiga oleks kohale jõudnud 3-4 tunniga.

Omaette üllatus tabas meid rongist väljumisel. Rong peatus jaamas ja ust avades puudus perroon ... ka teiselt poolt ust avades haigutas ukse ees must tühimik. Teistest vagunitest hakkas inimesi redelist alla ja maha hüppama. Talitasime ise ka samamoodi ja saime rongilt kõigi kodinatega tulema. Millegipärast oli rong peatunud harul, kus puudus perroon. Hea vast, et Ella on peamiselt matkajate-retklejate külake, vähemkõbusad kodanikud oleks vist rongile jäänudki.

TukTuk viis meid pimeduses võõrastemajja, kus veel tükk aega selle peremehe ja ühe suhtlusalti üksi reisiva Hiina tudengineiuga maailmaasju arutasime.