Malts ja hammas

Öö läbi ladistanud vihm oli hommikuks järele jäänud ja ka udu hakkas tasapisi hajuma. Ilmateade küll lubas vihma pealelõunani, kuid tundus, et hetkel kannatab siiski kõndima minna. Korteri perenaine organiseeris meile üsna viisaka tasu eest Tuk-tuki kogu päevaks - olles ilma ja riietuse suhtes kahtlevad, oli see hea mõte, nii ei pidanud jalutuskäikudele kogu võib-olla vajaminevat tavaari kaasa vedama. Kuna eelnevad päevad olid usinasti vahetatud ruupiaid söönud, siis tekkis loomulik vajadus ATM-i tühjendada. Pärast mõningat pusimist õnnestus ligikaudu soovitud 40 000-ne summa kätte saada ja võisime siirduda edasi raudteejaama rongipiletit ostma. Kuna prantslaste paar oli meid hoiatanud, et Badulla liinil pole sugugi nii, et lähed rongijaama, ostad pileti ja istud vagunisse (nagu olime teinud esimesel rongisõidul), vaid nii esimese kui teise klaasi kohad olid otsas ja nad ootasid huviga sõitu 3.klassi vagunis, siis siirdusime järgmiseks raudteejaama, et saada sõidutähed. Ebameeldiva üllatusena selguski, et hommikune rong oli välja müüdud ja järgmisele - ennelõunasele rongile saime ka meie 3. klassi piletid - koos sellega ka sama põnevuse meid eesootava suhtes.

Jätkasime kuulsa ja kuningliku Peradeniya botaanikaaiaga, kuhu on kokku kogutud tohutul hulgal taime- ja puuliike üle kogu maailma ja oleks kindlasti tõsisele botaanikule olnud tõeline maiuspala. Meie taimeteaduse alased teadmised on lähedased puude ja lillede vahel vahettegemisega, siis jalutasime lihtsalt kenas pargis, kus tõesti meeletult erinevaid puid ja põõsaid, millest vist ühelegi ei osanud nime anda. Hea küll palmi ja (ülihiiglasliku) bambuse tundsime ära, kuid tegelikult oli neid seal kümneid täiesti erinevaid ja isesuguse väljanägemisega liike. Ilmaennustuse kiuste oli hoopis päike välja tulnud ja botaaniline jalutuskäik zooloogiliste kõrvalepõigetega (ahvid, nahkhiired jne) oli väga mõnus.

Pärast botaanikaia lõpetuseks toimunud suveniiripoe külastust (väga kaval, väljapääs ainult läbi poe), palusime oma sohvril viia meid Lankatilaka templit kaema. Hea kombe kohaselt püüdis ta meid ka teevabrikusse kui ka mingisse muusse templisse vedada, kuid edutult ja lõpuks jõudsime soovitud kohta. Oli kena küll - puudusid turistihordid, tuli vastu üks kohalike õpilaste grupp. Saime teada, et nimetet tempel ilutseb ka 500-ruupialisel rahatähel. Spetsiaalselt meie auks avati ka templi uks ja juhiti tähelepanu Buda silmadele, mis ehtsatest kalliskividest tehtud.

Lühike jalutuskäik Udawattekele metsas - päris rahulik ja vaikne mets keset Kandy suurlinna. Suured puud, linnuhääled, ahvid ja puha. Järsku avastamise, et kell on kolekolepalju ja kui tahame Kandy-tantsu etendust vaatama minna, siis tuleb end mööda otseteed minekule seada. Kohalejõudmiseks tegi tuktuk paaegu terve ringi ümber Kandy järve. Kohad leitud jäime shõud ootama. Ja see tuli: trummid, tantsunumbrid, tuleneelajad, sütelköndijad. Kestis terve tunnikese, vaatemängu iga ruupia eest.

Peale etenduse lõppu liikus protsessioon Sri Dalada Maligawa ehk hambatempli poole. Kui kristlikus maailmas on kõige tähtsamaks paigaks Vatikan ja Püha Peetruse katedraal, siis budistliku maailma keskpunkt olevat see tempel koos selles paikneva ning kiivsalt valvatava  buda hambaga. Ajaloo jooksul on hambale osaks saanud hulgaliselt katsumusi - küll on ta käinud käest kätte ja reisinud salakaubana, hävitamise eest pidanud koguni taevasse põgenema ja taevatäheks hakkama, kuid nüüd on saabubud rahulikumad ajad kus ta võib templis vanaduspäevi veeta ja budiste kirgastumisele lähemale aidata.
Templisse pääsemine eeldas korralikke turvaprotseduure - naistel-meestel eraldi turvakoridorides sündsa välimuse kontroll (põlved-õlad) ja vajadusel kottide läbivaatus. Anu kotist leitud kampsungi seoti talle ümber kaela - et välimus veelgi sündsam saaks. Alles siis sai templile läheneda, piletid osta ja jalanõud eemaldada. Templit saab küll külastada kogu päev, kuid kolm korda päevas toimuvad erilised tseremooniad - Puja´d, millele jõudmist ka ise rihtisime. Vägev oli küll - pimeduses põlesid tuled, trummid muudkui põrisesid ja tempel ise oli uhke - maalingud, budakujud, elevandikihvad ja kulda-karda. Suur ja valge tempel oli ehitatud väiksema templi ümber ning selle uksest siis tseremoonia käigus sisse-välja käidi. II korrusel moodustus pikk järjekord usklikest ja lihtsalt huvilistest, kes soovisid hambale austust avaldada. Nii mööduski järjekord ruumi aknakesest, kus relikti hoitakse. Hammast ennast muidugi ei näinud, kuid vähemalt jäi teadmine, et oled olnud lähedal. Siis sai veel järjekorras liikudes külastatud paari viharat, millest ühte sisenemise õnn sai osaks vaid vähestele, sest õige kohe peale meie visiiti olid uksed juba suletud.

Päeva lõpetuseks vajas kõht veel täitmist ja tuktuk lahendas olukorra ,viies meid söögikohta, kus õnnestus kohalike riisitoitude osas maailmapilti avardada.