Hommik algas korraliku vihmasajuga. Sadas tegelikult juba eelmisel õhtul ja ka öösel, kuid oli lootus, et hommikuks selgemaks läheb. Peale hommikusööki pidime minema Sigiria kaljukindlust ning Pidurangala kaljut vaatama ja viimase otsa koguni ronima, kuid vihmasadu mõjus sellele ideele laastavalt, kuna lisaks libedusele poleks ülevalt ka midagi suurt näha olnud. Tegelikult oligi esimene päev, kus vihm hakkas veidi häirivalt mõjuma. Jäime ootama ilma paranemist ja tõepoolest vihm paarikümne minuti jooksul lakkas ja sõit läks lahti. Sigiriast sõitsime lihtsalt mööda ja vaatasime masse, kes end sinna ronimiseks piletisabasse seisma olid seadnud. Veidi auklikku teed ja jõudsime Pidurangala jalamile. Peale väikest kõhklust läksime siiski vallutusretkele. Mõnusas üksinduses ja vaikuses ronisime mööda treppe üles. Lõpupoole läksid trepid üle kitsukeseks rajaks ja kirsiks tordil oli enese üle kivirahnude üles vinnamine. Avanev vaade aga oli seda väärt - veidi eemal Sigiria kalju, mille küljel olevatel treppidel oli näha inimesi nagu sipelgaid üles ronivat. Lisaks muidugi vaated ümbruskonnale. Peale meie oli seal veel vaid väike hiinlaste grupp oma inglise keele õpetajaga ja üks üliõpilaste seltskond kes avarust nautisid ja laulukest lasid. Mõne aja pärast aga hakkas taas vihma tibutama ja kartses, et kivid libedaks kisuvad hakkasime laskuma. Korraks õnnestus äragi eksida, sest keerasime õige raja pealt liiga vara maha ja sattusime võssa. Just siis algas ka tõsisem vihmasadu, mis läbimärjaks kastis ja kilemantli alla peitu ajas. Hoo lõppedes läksime tagasi kuni jõudsime taas õigele teerajale.
Järgmiseks sihtpunktiks oli Dambulla koobastempel. Järjekordsetest treppidest ülestõusmisel olid abiks vihmavarjud, kuna ladistas üsna ühtlaselt. Koobastemplis oli sadu eri suurustes ja asendites Buda kujusid. Ka mitmeks ruumiks jaotatud koobas oli omaette vaatamisväärsus.
Edasi külastasime Matale lähistel asuvat vürtside ja taimeaeda, kus tehti tavapärane taimi tutvustav ekskursioon koos lehtede ja viljade nuusutamisega ja suure jutuga milliseid imerohtusid nende kasutamisel ja kokkusegamisel saadakse. Reklaamijutt jätkus veel laua taga kus üliõpilased tegid rohtude ja õlidega päris korraliku massaži. Tänutäheks sai poest ühte-koma-teist ka ostetud - ehk väga petta ei saanud.
Edasi jätkus sõit juba Kandy suunas. Jõudsime kohale küll pimedas ja saime ka veidi aimu selle linna suurusest. Kohalik liiklus oli muidugi õudusunenägu. Seiklused polnud saga lõppenud, sest selgus, et meie uus öömaja asub kuskil linna kaugemas otsas kõrgel mäel ja autojuht ei suutnud seda kuidagi üles leida. Lõpuks telefoni ja ühe munga abiga õnnestus õige suund kätte saada ja me pääsesime oma autojuhist ja tema meist.
Uus pererahvas võttis lahkest vastu ja pakkus teed ja õhtusööki. Söögilaua taha ilmus veel üks prantslastest paar, kes oli üsna samu radu käinud ja ka järgmine päev suht samasse suunda minemas kui meie ülehomme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar